Halduskohtu selgitamiskohustusest

 

Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHK) on oma 12. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-3-1-50-09 märkinud järgmist: „Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt hõlmab uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul.“

 

Seda põhimõtet on korranud ja täiendanud RKHK ka oma 10. märtsi 2010. a otsuses nr 3-3-1-90-09, milles kohus rõhutab järgmist: „Halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab mh ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat asjakohase taotluse valikul. Kohus peab juhtima menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise.“

 

Seega on Riigikohus üheselt leidnud, et halduskohtul lasub kohustus nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul. Kohtupraktikas on aga tekitanud palju küsimusi, kas halduskohtu kohustus abistada kaebajat taotluste sõnastamisel laieneb ka olukorrale, kus kaebajat esindab menetluses advokaat. Kas sellistel juhtudel lasub kohtul kohustus juhtida kaebaja ja tema esindaja (advokaadi) tähelepanu asjakohasemate taotluste valikule või on kohtul õigus jätta ebamääraste ning kaebuses toodud eesmärgi saavutamise seisukohalt kohatute taotluste esinemisel selgitamiskohustus täitmata? Samuti, kas kohtul on sellisel juhul õigus jätta taotluste täpsustuste ebapiisavuse korral kaebus menetlusse võtmata?

 

Käesoleval hetkel on Eesti kohtute praktika selles osas erinev ja ühtset seisukohta võetud ei ole. Kohtud on mitmel juhul leidnud, et uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab küll kohtu kohustust nõustada kaebuse esitajat asjakohaste taotluste valikul ning teha vajaduse korral kaebuse esitajale kaebuse muutmiseks ettepanek, kuid see, mil määral kohtul kaebuse esitajat nõustada tuleb, oleneb viimase õigusalastest teadmistest ja positsioonist. Seega olukorras, kus kaebajat esindab advokaat, on kohus seotud kaebuse esitajate õigusliku positsiooniga ja kohtul ei lasu kohustust abistada kaebajat taotluste korrektsel sõnastamisel.

 

Artikli koostaja leiab, et sellisest lähenemisest tulenevalt esineb aga oht, et kaebajate õigused võivad jääda kohtus esindaja (advokaadi) vähestest oskustest ja teadmistest sõltuvalt kaitseta, mis põhiseaduse § 15 lg 1 (Põhiseaduse § 15 lg 1- Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse) valguses võib kaasa tuua isiku põhiõiguste ning vabaduste riive küsimuse tõusetumise.

 

Artikli koostaja seisukohta toetab ka RKHK 16. oktoobri 2002. a otsuse nr 3-3-1-41-02 järgmine põhimõte: „Uurimisprintsiibi eesmärk on kaitsta isikute subjektiivseid avalikke õigusi ja avalikku huvi sõltumata protsessiosaliste õiguslikest teadmistest ja materiaalsetest võimalustest õigusabi hankimisel.“

 

Vaatamata sellele, et Riigikohtu seisukohast seda otseselt ei nähtu, leiab artikli koostaja, et olukorras, kus kohus on välja selgitanud kaebaja lõppeesmärgi ning tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, peab kohus suunama kaebajat eesmärgi seisukohalt asjakohasemate ja tulemuslikemate taotluste esitamisele ka juhul, kui kaebajat esindab menetluses advokaat.

 

Samas HKMS § 11 lg 1 p-s 3 mainitud „ettepaneku tegemine“ ei tähenda seda, et kohus annab kaebajale määrusega tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks ja taotluste täpsustamiseks vaid kaebajale tuleb pakkuda abi taotluse korrektseks sõnastamiseks. Teisisõnu ei piisa menetlusnormi järgimiseks kohtu poolt üksnes kaebaja ja tema esindaja (advokaadi) kaebuse muutmisele suunamisest, vaid kohtul tuleb kaebuse taotlusi aidata ka formuleerida, et lõppeesmärgi saavutamine muutuks reaalseks ning kaebust saaks menetleda.

 

Sellise tõlgenduse on HKMS § 11 lg-le 3 andnud ka Tallinna Ringkonnakohus oma viimase aja praktikas, leides lisaks, et kaebaja esindaja oskused ja erialased teadmised ei õigusta halduskohtu poolt selgitamiskohustuse täitmata jätmist. Kaebuse esitaja jagab ringkonnakohtu lähenemist ja leiab, et isiku põhiõiguste ja vabaduste tagamist, mis käesoleval juhul seostub PS § 15 lg-st 1 tulenevate õigustega, ei saa seada sõltuvusse esindaja (advokaadi) osavusest, oskustest ja teadmistest vastavas õigusvaldkonnas.

 

RKHK on 03. aprilli 2007. a otsuses nr 3-3-1-6-05 selgitanud järgmist: „Taotluse muutmise võimaldamise üheks oluliseks eesmärgiks on isiku õiguste kaitseks kõige tõhusama ja otstarbekama taotluse leidmine ning selle taotluse eelistamine (vt. lisaks RKHK lahendid nr 3-3-1-14-02 ja nr 3-3-1-61-02).
 

Nimetatud Riigikohtu seisukoht seostub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte ning lg 3 p-s 2 sätestatud isiku õigusega saada piisavalt aega ja võimalusi enda õiguste kaitse ettevalmistamiseks. Samuti EIÕK art-s 13 sätestatud õigusega tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees.

 

Siinkohal vajab märkimist, et arusaadavalt on kohus kohustatud üksnes juhtima kaebaja tähelepanu eesmärgi saavutamise seisukohalt tulemuslikematele taotlustele ja tegema ettepaneku taotluse täpsustamiseks või muutmiseks, kuid kaebuse esitaja ei ole kohustatud kohtu selgitustest lähtuma.