Õiguspraktikas tuleb sageli ette olukordi, kus nõude tekkimisest kuni selle sissenõudmiseni möödub märkimisväärne aeg. Selle põhjuseid võib olla erinevaid; võlausaldajal ei tarvitse nõude esitamiseks olla koheselt rahalisi vahendeid, samuti võib nõue olla ootele pandud või ka lihtsalt ununenud. Käesolev artikkel vastabki küsimusele, kas võlausaldaja võib enda nõudeõiguse kaotada ka enne seda kui kätte jõuab nõude aegumistähtaeg. Tänast kohtupraktikat arvestades tuleb möönda, et see on võimalik.
Nõudeõiguse funktsionaalse kaotamise peamine viis on aegumine. Ehkki üldisest reeglist on olemas ka erandeid, siis tavaliselt aegub lepinguline nõue kolme ja seadusest tulenev nõue kümne aastaga. Teatud juhtudel on aegumise toime võimalik peatada või ka isegi katkestada. Aegunud nõudele saab küll tugineda ning seda ka kohtumenetluses esitada, kuid kui kohustatud isik esitab põhjendatult aegumise vastuväite, tähendab see koheselt, et nõude rahuldamine ei ole võimalik.
Teine võimalus nõudeõiguse kaotamiseks seisneb seaduses sätestatud õigust lõpetavates tähtaegades: nt taganemisavaldus tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast olulisest lepingurikkumisest teada saamist, mitterahalise kohustuse täitmist saab nõuda ainult mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist, leppetrahvi nõue tuleb esitada mõistliku aja jooksul jne. (vt täpsemalt ÄP õigusblogi 08.04.2010.a. artikkel „Kui võlgnik lepingut rikub, tegutse kiiresti“). Tegemist on sätetega, mis reguleerivad konkreetseid üksikküsimusi, kuid nii õigusdogmaatika kui kohtupraktika on tunnustanud ka üldisemat nõudeõiguse minetamise võimalust, mida tuntakse õiguste kaotamise doktriini nime all.
Õiguste kaotamise doktriin tuleneb võlaõigusseaduses sätestatud hea usu põhimõttest ning tähendab õiguse kaotamist selle kasutamise ebalojaalse hilinemise tõttu. Õiguse kaotamine toimub siis, kui õigustatud isik pikema aja jooksul oma õigust ei kasuta, kuigi tal oli selleks võimalus, ja teisel poolel tekkis õigustatud usaldus, et seda õigust ei kasutatagi. Lihtsustatult tähendab see, et kui võlausaldaja enda nõuet pikema aja jooksul ei esita ning võlgnikul on alus arvata, et seda ei esitatagi, on võlausaldajal oht enda nõudest ilma jääda. Sellises olukorras võib seaduses ette nähtud (mitte veel möödunud) aegumistähtajale tuginemine olla käsitletav kui oma õiguste ebaaus teostamine, mis on sellest tulenevalt hea usu põhimõttega vastuolus ning lubamatu.
Õiguste kaotamise doktriini ongi kõige mõistlikum avada selle elementide kaudu, mis on üldjoontes järgmised:
- nõude esitamise võimaluse tekkimisest on möödunud pikem aeg;
- võlausaldajal oli selle jooksul võimalus nõue esitada;
- võlausaldaja käitumist arvestades võis võlgnik eeldada, et nõuet ei esitata ka tulevikus.
Täiendavaks eelduseks võib olla kahju tekkimine nõude esitamisega viivitamisest.
Viivitust nõude esitamisel hinnatakse objektiivselt, kusjuures tuleb arvestada, kas õigustatud isik oli oma nõudest teadlik, kas tal oli võimalik esitada nõue ka varem ning kas temalt sai nõuda õiguse teostamist. Õiguse kaotamiseks peab õigustatud isiku käitumine olema selline, et teine pool saab sellest mõistlikult aru ainult kui õiguse teostamisest loobumisest. Seetõttu peaks õiguste kaotamise doktriini kohaldamist jaatama näiteks olukorras, kus võlausaldaja viivitab nõude esitamisega ainult selleks, et suurendada enda viivisenõuet või kus võlausaldaja kinnitab korduvalt, et ta nõuet esitada ei kavatse, kuid teeb seda ikkagi.
Õiguste kaotamise doktriini on kinnitanud Riigikohus nt 29. jaanuari 2007 a. otsuses nr 3-2-1-137-06 punktis 23, 06. detsembri 2007 a. otsuses nr 3-2-1-100-07 punktis 16 ning 03. detsembri 2008 a. otsuses nr 3-2-1-105-08 punktis 16 leides, et erandlikel asjaoludel saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes. Riigikohtu poolt viidatud erandlikud asjaolud tulekski sisustada just õigusdogmaatikas tunnustatud kriteeriumite kaudu, kuid alamate astmete kohtupraktika suhtes tuleb möönda, et õiguste kaotamise doktriini kohaldamine on ebajärjepidev ning erinevad kohtud võivad samade asjaolude pinnalt jõuda erinevatele järeldustele.
Kokkuvõttes tuleb leida, et lisaks aegumisele ja õigust lõpetavatele tähtaegadele tuleb tähelepanu pöörata ka õiguste kaotamise doktriinile. Juhul, kui jätta nõue pikemat aega kasutamata, on olemas reaalne oht, et kohus võib lugeda selle teostamise lubamatuks, hoolimata sellest, et aegumistähtaeg veel möödunud ei ole. Seetõttu tuleb hoiduda tegevusest, mida võlgnik saaks hiljem käsitleda kui nõudest loobumise tahet, ning võimaluse korral esitada sissenõutavaks muutunud nõuded võimalikult vara.
