Tambet Laasik, advokaat, Advokaadibüroo Aivar Pilv
Tänaseks juba üldteadaolevalt on Eestis äärmiselt kõrged riigilõivumäärad. Nimetatud küsimusest on kirjutanud nii ajakirjandus kui õigusteoreetikud ja -praktikud. Ehkki vastav temaatika on avalikkuse tähelepanu all olnud juba täna kehtiva riigilõivuseaduse lisa 1 redaktsiooni jõustumisest 1. jaanuarist 2009. a ei ole selle muutmine seadusandlikul tasandil siiamaani päevakorda tõusnud. Seetõttu ei ole riigilõivude vähenemist ette näha ning tõenäoliselt tuleb ka tulevikus maksta kohtuvaidluse pidamise eest kõrgeid riigilõive.
Samas on Riigikohus teinud tänaseks otsuse nr 3-2-1-30-10, mis annab hagejale võimaluse riigilõivult menetluskulusid oluliselt kokku hoida. Vastava võimaluse annab hagejale nõude osaline esitamine.
Riigikohtu otsuse aluseks olevas kaasuses toimus vaidlus võlatunnistuse täitmise üle. Kostja oli andnud hagejale võlatunnistuse, milles kinnitas, et võlgneb hagejale 3 000 000 krooni. Hageja esitas kohtule hagiavalduse 500 000 krooni ulatuses. Kohus rahuldas hageja nõude ning hageja pöördus uuesti kohtusse järgmise 500 000 kroonise hagiavaldusega. Nüüd asusid alama astme kohtud aga seisukohale, et hageja on esitanud kostja vastu teistkordselt sama nõude ning kuna vastav vaidlus on juba lahendatud, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt uuesti sama võlgnevust.
Riigikohtu tsiviilkolleegium ei nõustunud vastava lahenduskäiguga ning selgitas, et olukord, kus hageja esitab sama tehingu alusel esmalt hagi võlanõude osaliseks ning seejärel ülejäänud võlanõude rahuldamiseks, ei saa lugeda kohtule sama hagi esitamiseks. Hagejal on õigus ise määrata, kas ta nõuab hagis kogu oma materiaalõigusest tuleneva rahalise nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi. Nõude osaline esitamine ei välista hageja õigust esitada ülejäänud nõue kohtule tulevikus.
Viidatud seisukohal on praktiline tähendus vaieldavate nõuete esitamisel, samuti olukorras, kus on põhjendatud kahtlus vastaspoole maksevõimes. Olukorras, kus hageja nõue on vaieldav, ei saa alati pidada põhjendatuks kogu nõude esitamist korraga, kuivõrd see eeldab riigilõivu tasumist kogu nõudelt.
Näiteks on hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõue 20 000 euro ulatuses, kuid kahju tekitamise asjaolud ei ole üheselt tõendatavad ning seetõttu ei ole ka kindel kas kohus hageja nõude rahuldab või mitte. Juhul, kui hageja esitab kogu nõude korraga, peab ta kehtiva õiguse kohaselt maksma riigilõivu 2236,90 eurot. Hagiavalduse rahuldamata jätmise korral ei ole hagejal õigus nõuda selle tagastamist ei kostjalt ega riigilt. Samas Riigikohtu seisukohast lähtuvalt on hagejal võimalik esitada enda nõue algselt ka vaid näiteks 1000 euro ulatuses, millelt kuulub tasumisele riigilõiv vaid 255,64 eurot. Pooltevaheline vaidlus toimub täpselt samadel asjaoludel kui see oleks olnud kogu nõude esitamisel korraga, kuid hageja rahaline risk on oluliselt väiksem. Positiivse lahendi korral saab hageja algses menetluses tuvastatud asjaolude pinnalt juba riskivabamalt esitada ka ülejäänud nõude ning olla lõpplahendis kindlam (päris kindel ei saa siiski olla, kuna asja lahendavad erinevad kohtunikud, kes ei ole alati eelmise lahendiga seotud). Negatiivse lahendi korral on hageja antud näite puhul ikkagi säästnud ca 2000 eurot.
Siinkohal tuleb siiski märkida, et nõude osalise esitamise korral tuleb kindlasti arvestada aegumistähtaegadega. Nõude osaline esitamine ei peata ega katkesta ülejäänud nõude aegumistähtaega, mistõttu menetluse alustamise korral vaid osa nõudega tuleb ka ülejäänud nõue esitada kohtusse enne aegumistähtaja möödumist. Teine aspekt, mida tuleb silmas pidada, on see, et nõude suurusega on seotud ka lepingulise esindaja menetluskulude väljamõistmine ja nende ulatus.
Allakirjutanu hinnangul on Riigikohus eelnevalt refereeritud lahendiga avanud hagejale võimaluse säästa tuhandeid eurosid menetluskulusid riigilõivu tasumiselt ning saavutada vaieldavate nõuete puhul õigusselgus oluliselt odavamalt kui varasem kohtupraktika seda võimaldas.
