Veronika Aunpu, advokaat, Advokaadibüroo Aivar Pilv
Perekonnaõigus on üks keerulisemaid õigusvaldkondi just põhjusel, et see omab otsest puutumust mitte ainult õigusega, vaid ka psühholoogiaga. Pere lagunemisel on paraku vaja tegeleda lisaks emotsionaalsele poolele ka elu edaspidise korralduse, vara jagamise ja muude eluliste küsimustega. Selles emotsionaalses segaduses, mille tihtipeale lahkuminek kaasa toob, on oluline arvestada ka kõige väiksemate ja kaitsetumate huvidega. Lapsele peab olema tagatud ka lahkuminekul turvaline keskkond, võimalikult stabiilne igapäevarutiin ning kindlus, et ei ema ega isa tema elust pere lagunemise tagajärjel ei kao. Suhtlemiskord on selle sideme säilitamiseks üks põhilisemaid aspekte.
On oluline rõhutada, et lapsega suhtlemise korra määramisel ja ka teatud küsimuste osas otsustusõiguse määramisel ühele vanemale on aluseks lapse huvid ja see, mis on lapsele kõige parem. Ka kohus lähtub sellest perekonnaseaduse alusprintsiibist. Tihtipeale unustatakse see omavaheliste tülide käigus ning lapsega seotud küsimused seotakse emotsionaalsete ja varaliste küsimustega. Järgnevalt räägib artikli autor suhtlemiskorrast, ainuhooldusõigusest ja otsustusõigusest lapse elukoha määramisel neid õiguslikust poolest vaadates.
Lapsega suhtlemiskorrast rääkides ei saa käsitlemata jätta hooldusõigust üldiselt ja seda kuidas suhtlemiskord 01. juulil 2010. a jõustunud perekonnaseaduse põhimõtete kohaselt sellega suhestub. Perekonnaseaduse § 116 kohaselt hõlmab vanema hooldusõigus õigust hoolitseda lapse isiku eest (s.o isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (s.o varahooldus) ning otsustada lapsega seotud küsimusi. Lapsega suhtlemise õigus paigutub isikuhoolduse alla, mille kohaselt on isikuhooldus ka õigus määrata lapse viibimiskohta ja lapse eest hoolitseda. On oluline rõhutada, et juhul kui pooled määravad omavahelise kokkuleppega või määrab kohus kindlaks lapsega suhtlemise korra, andes ka otsustusõiguse lapse elukoha määramiseks ühele vanematest, ei tähenda see seda, et üle oleks antud lapse hooldusõigus tervikuna. Suhtlemisõiguse määramisel ja ka otsustusõiguse lapse elukoha määramise andmisel ühele vanemale säilib mõlemal vanemal ka edaspidi ühine hooldusõigus. Ainuhooldusõiguse andmine ühele vanemale on range meede ühe vanema suhtes, mille põhjendatuse osas peavad olema väga konkreetsed tõendid, näiteks teise vanema alkoholism, vägivald lapse suhtes, hoolimatus või muud taolised rasked probleemid. Kuivõrd perekonnaseaduse hooldusõigust puudutavate sätete sõnastus ja süstemaatika sarnaneb Saksa regulatsioonile, siis on oluline välja tuua, et Saksa kohtupraktika on aastatega muutunud järjest tagasihoidlikumaks ainuhooldusõiguse määramisel ühele vanemale. Saksa kohtutes rakendatakse hooldusõiguse piiramisel nö tagasihoidlikkus-ettevaatlikus printsiipi, mis tähendab, et hooldusõigust piiratakse ainult siis, kui see vajadus on konkreetsel juhul tõendatud. Tagasihoidlikkus-ettevaatlikus printsiipi lapse hooldusõiguse küsimustes kasutatakse aina rohkem ka teiste riikide (näiteks USA) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas.
Perekonnaseaduses on otsustusõigust defineeritud kui õigust otsustada lapsega seotud olulisi küsimusi, mis võivad olla seotud lapse elukoha või tervise, hariduse ja hobidega. Nagu ka hooldusõiguse puhul üldse, kuulub ka otsustusõigus nende oluliste küsimuste osas ühiselt mõlemale vanemale. Lapsega suhtlemise korra põhimõtete arutamisel on oluline, et vanemad leiaksid kõigepealt lahenduse küsimusele, kelle juures hakkab laps edaspidi elama. Lapse elukoha kindlaksmääramine tagab lapsele kodutunde ja stabiilsuse. Kui vanemad on kokku leppinud lapse elukohas, siis annab see selleks õigustatud vanemale õiguse otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt, mis ei eelda, et sellel vanemal oleks ka ainuhooldusõigus lapse suhtes.
Üldiselt eeldatakse, et vanemad jõuavad lapsega suhtlemiskorras ning otsustusõiguses lapsele olulistes küsimustes omavahel kokkuleppele. Selline kokkulepe võib olla ükskõik, millises vormis, sealhulgas ka suulises. Siiski on soovitav sõlmida kokkulepe vähemalt kirjalikus vormis, et vältida hilisemaid arusaamatusi. Kui aga vanemad omavahel kokkuleppele ei jõua, tuleb suhtlemiskorra määramiseks ja/või otsustusõiguse üleandmiseks lapse elukoha määramisel (ja lisaks vajadusel ka kõigis muudes lapse kasvatamisel olulistes küsimustes) võtta ette kohtutee. Nagu juba öeldud, lähtub kohus lapsega seotud vaidlustes eelkõige lapse parimatest huvidest. Kohtusse pöördumisel esitab küll vastav vanem oma ettepaneku lapsega seotud asjade korraldamiseks, kuid see ei tähenda, et kohus selliselt ka küsimuse lahendab. Eelkõige on kohtu eesmärk suunata vanemad kokkuleppele selliselt, mis tagaks lapsele parima hoolitsuse, kindla elukoha ja päevakava ning see oleks ka piisavalt mõistlik, et vanemad suudaksid sellest kinni pidada. Kohtus kuulatakse lapsega suhtlemise korra ja otsustusõiguse küsimustes ära lapsevanemate, linnavalitsuse vastava ametniku (lastekaitsespetsialisti) ja psühholoogi seisukohad. Kohus võib üle kuulata ka lapse, kui too on vähemalt 10 aastane. Juhul kui vanemad ei suuda kohtus pakkuda välja lapse kasvatamise küsimuses kõige paremat lahendust või ei suuda vanemad pidada kinni kohtuotsusega määratud korrast, siis on kohtul võimalik määrata ka lepitusmenetlus, mis sisuliselt tähendab perekonnaliikmete perenõustaja juurde suunamine omavaheliste suhete parandamise eesmärgil. Seda võimalust on Eesti kohtud ka kasutanud.
Viimase aja kohtupraktika on näidanud, et ka kohtutes määratakse lapse elukohaks ühe vanema elukoht, et lapsel tekiks „oma kodu tunne“. Nn 50/50 rutiini mõlemale vanemale lapsega suhtlemisel väga tihti ei määrata. Samas ei saa välistada, et mõnele lapsele võib see sobida. Kohtud arvestavad suhtlemiskorra ja elukoha määramise otsuse tegemisel järgmiste asjaoludega: mõlema vanema seotust lapsega, lapse vanust, vanemate majanduslikke võimalusi lapse kasvatamisel, lapse hobisid ja haridusasutuse valikut, lapse vanemate elukohtade asukohta, lapse senist elupaika, lapse seotust oma sõprade ja teiste pereliikmetega ning muid lapsele olulisi asjaolusid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga oluline on pere lagunemisel lähtuda lapsega seotud küsimuste üle otsustamisel lapse heaolust, jättes kõrvale omavahelised negatiivsed emotsioonid. Perekonnaseadus suunab lapsevanemaid lapse kasvatamise küsimustes leidma lapsele kõige parem kokkuleppe, kuid kui seda rahumeelselt ei saavutata, siis määrab suhtlemiskorra ja otsustusõiguse muudes lapsele olulistes tingimustes kohus, kes vaatab iga lapsega seotud juhtumit personaalselt. Soovitame kindlasti lapsega seotud küsimustes omavahel kokkuleppele jõuda ning tõsiste probleemide korral mitte jääda sõltuma teise vanema suvast. Ebaõiglase käitumise korral on kohtu poole pöördumine või vähemalt advokaadiga konsulteerimine igal juhul vajalik ning seda ei tohiks karta.
