Raul Otsa, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Aivar Pilv
Käesolev artikkel peatub tsiviilkohtumenetluses tõendamisega seotud küsimusel, milleks on tunnistaja kirjaliku seletuse kasutamine tõendina. Nimelt on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi (edaspidi RKTsK) senine praktika olnud ühene, st tunnistaja poolt antud kirjalikud seletused ei ole olnud käsitletavad tõenditena kohtumenetluses. Samas võib RKTsK hiljutise 02. märtsi 2011. a otsuse nr 3-2-1-161-10 p-i 13 valguses jääda mulje, et kohus on oma seisukohti muutnud. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohus ei ole oma otsuses pidanud vajalikuks põhjalikumalt oma järeldusi selgitada, käsitlebki artikli kirjutaja alljärgnevalt tunnistaja seletuse tõendina kasutamise küsimust viidatud Riigikohtu otsuse valguses.
Enne artikli põhiküsimuse käsitlemisele asumist peab artikli koostaja selguse huvides vajalikuks esile tuua tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) erinevatel aegadel kehtinud redaktsioonid. Nimelt sätestas 01. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 90 lg 1, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võis tõendiks olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus ning eksperdiarvamus.
Samuti on kehtiva TsMS § 229 lg 1 kohaselt tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Paragrahvi lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus.
Seega on tõendi mõiste ja liigitus jäänud mõlema redaktsiooni mõistes sisuliselt samaks. Sõnastuslikult on, erinevalt varasemast, kehtiva TsMS-i kohaselt tõendiks menetlusosalise (varem oli „poole ja kolmanda isiku“) vande all antud seletus.
Tõendi lubatavusega seonduvalt on Riigikohus oma 05. detsembri 2001. a otsuses nr 3‑2‑1‑145-01 leidnud, et „/…/ protsessiosalisteks mitteolevate isikute kirjalikud seletused ei ole tõendiks TsMS § 90 lg 2 mõttes. Selle sätte kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus (vt. lisaks RKTsK otsused nr 3-2-1-88-01, 3-2-1-67-98, 3‑2‑1-103-97), dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus ning eksperdi arvamus. Tõendil peab TsMS §-st 90 lg 1 tulenevalt olema seaduses sätestatud protsessivorm. Protsessiosaliseks mitteoleva isiku, kes võib teada asjas tähtsust omavaid asjaolusid, võib üle kuulata tunnistajana (TsMS § 101 lg 1). Kuna sellise isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena, ei või kohus neid asendada muus vormis andmekandjaga."
Seda põhimõtet on RKTsK täiendanud oma 05. aprilli 2006. a otsuses nr 3-2-1-17-06 märkides, et tunnistaja ütlustena saavad kohtud arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi.
Lisaks on seletuste tõendina kasutamise küsimuses kehtiva TsMS-i pinnalt RKTsK oma 03. detsembri 2008. a otsuses nr 3-2-1-105-08 selgitanud, et tõenditena ei saa käsitleda ka kolmanda isiku ja tema lepingulise esindaja seletusi. Riigikohus rajas oma selgituse põhimõttele, mille kohaselt ei ole menetlusosaliste seletused tõenditeks TsMS § 229 lg 2 järgi, kuna selle sätte järgi võib hagimenetluses olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus.
Käsitletavas küsimises tervikpildi saamiseks tuleb artikli kirjutaja seisukohalt pöörata siinkohal tähelepanu ka Riigikohtu 3. detsembri 2008. a seisukohtadele otsuses nr 3-2-1-98-08: „Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab tsiviilasjas kasutada asjaolude tõendamiseks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 2006. a otsust asjas nr 3-2-1-105-06). Kolleegium peab kriminaalmenetluse käigus Keskkriminaalpolitsei poolt eeluurimisel koostatud süüdistatava ja tunnistaja ülekuulamise protokolli suhtes vajalikuks siiski märkida, et nimetatud dokumentide kasutamine on vastuolus TsMS § 251 lg-ga 2, mille kohaselt kohus võib tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega. Praegusel juhul on tegemist aga eeluurimise käigus koostatud protokollidega ning nendes nimetatud süüdistatavat ja tunnistajaid ei ole kohus üle kuulanud.“
Viidatud Riigikohtu seisukohti aluseks võttes on kohus kujundanud ühtset õiguspraktikat selliselt, et nii menetlusosaliste kui ka tunnistajate poolt antud seletused ei ole tõenditeks hagimenetluses. Seda isegi juhul, kui need on kogutud ja protokollitud näiteks kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse kestel, kuna sellisel juhul ei ole nimetatud ütlusi kohtumenetluses ristküsitluse käigus kontrollitud. Kehtiva TsMS § 229 lg 2 järgi saavad muuhulgas tõendiks olla üksnes tunnistajate poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlused. Samuti menetlusosaliste vande all antud seletused.
Samas märkis RKTsK oma hiljutises 02. märtsi 2011.a otsuses nr 3-2-1-161-10 järgmist: „Iseenesest on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus otsust tehes TsMS § 229 lg-t 1, jättes trollibussijuhtide seletuskirjad asjas tõenditena arvestamata. /…/ Kostja soovis trollibussijuhtide seletuskirjadega tõendada asjaolu, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et hageja rikkus LE § 167 ning oli seega liiklusõnnetuse toimumises süüdi."
Seega jääb Riigikohtu 02. märtsi 2011. a otsuse nr 3-2-1-161-10 p-i 13 käsitlusest mulje, et Riigikohus on oma varasemat lähenemist justkui muutnud ja lubanud dokumentaalse tõendina kasutada ka tunnistajate poolt antud seletusi, ilma, et neid tunnistajaid oleks peetud vajalikuks kohtumenetluses üle kuulata.
Riigikohus on oma varasemas ülalviidatud praktikas ju leidnud, et protsessiosalisteks mitteolevate isikute poolt antud kirjalikud seletused ei ole käsitletavad tõendina tsiviilkohtumenetluses. Samale seisukohale tuginedes leidis ka ringkonnakohus vaadeldavas kohtumenetluses, et trollibussijuhtide seletuskirjad ei vasta TsMS § 229 lg-s 1 sätestatud tõendi mõistele, sest ei ole seaduses sätestatud protsessivormis. Seda põhjendusel, et seletuskirjade sisuks on pealtnägijate ütlused, mis on olemuslikult tunnistajate ütlused TsMS § 251 lg 1 mõttes, kuid asjas ei ole neid tõendeid kogutud tunnistaja ütluste kogumiseks ettenähtud korras. Seetõttu asuski ringkonnakohus seisukohale, et need seletuskirjad ei ole tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid TsMS § 229 lg 2 mõttes ning nendega ei saa asja lahendamisel arvestada.
Artikli koostaja arvates on Riigikohus vaidlusaluse 02. märtsi 2011. a otsuse nr 3-2-1-161-10 p-s 13 pidanud silmas liikluskindlustuse seaduse § 38 lg-st 2 („esitada kirjalik seletus toimunu kohta ja ülevaatuseks sõiduk, mis osales liiklusõnnetuses“) ja § 41 lg-st 6 („kui kannatanul on tõendeid kahju suuruse kohta või kui kannatanu teab, kuidas saada tõendeid või seletusi ja tunnistusi, siis viidatakse nendele nõudes või esitatakse nõude lisana“) kogumis tulenevat võimalust esitada kindlustusjuhtumi korral asjaolude selgitamiseks kindlustusandjale sündmuseid pealt näinud tunnistajate seletused. Seega on liikluskindlustuse seadus pidanud kindlustusjuhtumi tõendamisel võimalikuks tõendada sellega seotud asjaolusid ka tunnistajatelt võetud kirjalike seletustega. Nimetatud õiguslikul alusel kogutud tõendit võibki ilmselt käsitleda seaduses sätestatud protsessivormis kogutud tõendina TsMS § 229 lg 1 mõistes ehk tõendamisel lubatava dokumentaalse tõendina, millele menetlusosaline saab tugineda oma väidete tõendamisel tsiviilkohtumenetluses kindlustusjuhtumi asjaolude tõendamisel.
Samuti peab artikli koostaja vajalikuks siinkohal viidata ka TsMS § 236 lg-le 4, mille kohaselt võib tunnistaja poolt antud kirjalik seletus olla kasutatav tõendina tsiviilkohtumenetluses mõlema poole nõusolekul.
