Ehitustegevuses tõusetuvad vaidlused, mille lahendamiseks nii tellijad kui töid teostavad projekteerijad või ehitajad pöörduvad juristide poole, tulenevad eelkõige poolte lepingujärgsete kohustuste erinevas tõlgendusest. Vaieldakse selle üle, kas kohustused on kohaselt täidetud. Tavaliselt heidab tellija projekteerijale või ehitajale ette tehtud töö ebakvaliteetsust ja kokkulepitud tähtaegadest kinnipidamata jätmist. Töövõtja omakorda püüab tellija poolt esitatud puudusi õigustada sellega, et töö tegemine, mida tellija ehitajalt ootab, ei sisaldugi ehitustöövõtulepingus ja töövõtja ei ole sellest tulenevalt kohustatud tööd tegema. Vaidlusi on palju selle üle, kas töövõtja enda initsiatiivil ja tellija huvides tehtud töö on vaadeldav lisatööna või kas ehitustöövõtja kui oma eriala spetsialist pidi projekteerija poolt koostatud ehitusprojekti alusel aru saama, et konkreetne töö on esialgse tellimuse või ehituse töövõtulepinguga hõlmatud.
Paljude vaidluste puhul on selgelt näha, et lepingueelsete läbirääkimistele ja lepingu sõlmimisele eelnev kodutöö on jäänud nii ehitusettevõtjal kui ka tellijal tegemata. Tihti ei suuda ka tellija enda ootusi ettevõtjale õigesti väljendada. Erimeelsused on kiired tekkima, kui poolte ootused ehitustegevuse ja selle tulemuse osas on erinevad.
Esimene asi, mis pingeid ja arusaamatusi tekitab on puudulik või kehtivatele nõuetele mittevastav ehitusprojekt. Vaidlusi võidakse küll püüda ennetada töövõtulepinguga sätestades, et töövõtja on hoolikalt tutvunud esitatud projektidokumentatsiooniga ja et ta saab selle alusel ammendavalt aru, mida tellija temalt ootab. Kahjuks ei pruugi taoline säte vaidlusi ära hoida. Poolte ühise keele ja arusaama leidmisel aitab aga ehitusprojektile ekspertiisi tegemine.
Teine ja ehk kõige olulisem tegur vaidluste ennetamisel on hea töövõtuleping. Peame enesest mõistevaks, et objektide ehitusliku ja rahalise mahu suurenedes muutuvad mahukamaks ja keerulisemaks ka ehitustöövõtulepingud. Aga kas ehitustöövõtulepingud peavad olema keerulise ülesehitusega ja arusaadavad ainult juristidele? Ei pea.
Enamusele ehitusvaldkonnaga seotud isikutele on Soomes arendatud juhend „Ehitustöövõtu üldised lepingutingimused“ (Rakennusurakan yleiset sopimusehdot; edaspidi YSE) ning „Ehitustööde üldised kvaliteeditingimused“ (Rakentamisen yleiset laatuvaatimukset; edaspidi RYL) kindlasti tuttavad. Paljudele on need ka igapäevaseks töövahendiks. Tüüpilisi kommertstingimusi sisaldav YSE ja kvaliteediküsimusi reguleeriva RYL-i kasutamine võimaldab lepingu pooltel sõlmida võimalikult lihtne selge ning ka mittejuristidele arusaadav ehitustöövõtuleping. Loomulikult tuleb iga konkreetse töövõtu puhul arvestada objekti eripära, kuid ehitusettevõtjate esindajate poolt viimasel ajal sageli esitatud mõte hoolega läbitöötatud, praktikas laia kasutust leidnud ning tõlgendatud kommertslike ja tehniliste tüüptingimuste ja erinevate ehitustööettevõtu liikide jaoks koostatud valmis lepingumudelite laiemaks kasutusele võtmiseks ka Eestis on igal juhul tervitatav.
Näiteks annab YSE leppetrahvi regulatsioonile sarnase valmis mehhanismi töövõtja sanktsioneerimiseks töövõtu hilinemisel. Nii sätestab YSE § 18, et tellijal on õigus saada viivitustrahvi vastavalt lepingule iga tööpäeva ees, mille võrra töövõtu täitmine hilineb. Juhul, kui lepingus ei ole teisiti sätestatud, on viivitustrahv töövõtu puhul iga tööpäeva eest 0,05% ning kõrval- ja alltöövõtu puhul 0,1% töövõtu käibemaksuta hinnast. YSE kohaselt saab töövõtu kui terviku valmimise hilinemisel nõuda viivitustrahvi kuni 50 tööpäeva eest ja vahe-eesmärkidest hilinemisel kuni 75 tööpäeva eest. Valitseva tõlgenduse ja Soomes tunnustatud praktika kohaselt kohustub töövõtja tasuma viivitustrahvi ka siis, kui viivitusest ei ole tellijale kahju tekkinud. Töövõtu objektiks oleva töö või vaheetapi valmimise hilinemisel ei ole tellijal täiendavaid hilinemisest tulenevaid nõudeid välja arvatud juhul, kui töövõtja on tegutsenud tahtlikult või raske hooletusega.
Juhul, kui kumb tahes lepingupooltest põhjustab teisele lepingupoolele kahju, mis ei ole hilinemisega seotud, tuleb rakendada YSE §-e 24 ja 25 lepingupoolte üldise vastutuse kohta. Kui leping või YSE ei sätesta teisiti, kohustub enda kohustusi rikkunud lepingupool hüvitama teisele lepingupoolele kõik kahjud, mis on tingitud lepingujärgsete kohustuste mittekohasest täitmisest või mis on tekitatud muul viisil.
Kindlasti väärib ka Eestis pöörata tähelepanu Soomes viimasel ajal tekkinud diskussioonile YSE § 18 laiemast tõlgendamisest koosmõjus YSE § 25 lg-ga 3, mis justkui annaks tellijale peale §-s 18 nimetatud 50 või 75 tööpäeva möödumist õiguse nõuda täiendavalt lepingujärgset kahju hüvitist. Seda, kas tõlgenduspraktika diskussiooni tulemusena muutub, näitab aeg.
YSE puhul on tegemist üldiste lepingutingimustega, mida tuleb vajadusel tõlgendada eelkõige vastavalt spetsiifilises sektoris valitsevale tavale. Ühe konkreetse ehituse töövõtulepingu poolte oletatavast kavatsusest või tahtest lähtuv tõlgendamine ei pruugi YSE tõlgendamisel olla õige, kuivõrd majandustegevuses tegutsevad pooled, kes lepingus viitavad YSE-le, arvestavad tihti juba lepingute sõlmimisel üldteada tõlgenduste ja kohtupraktikaga. Juhul, kui objekti eripära nõuab, tuleb töövõtulepingus igal juhul nimetada, milliseid YSE tingimusi ei rakendata ja vajadusel leppida kokku sobiv eriregulatsioon.
Kui Eestis tekivad siinsele kohtule alluvad vaidlused, mille lahendamine eeldab YSE tõlgendamist, on huvitav näha, kas kasutusele võetakse Soome praktika või luuakse siia paralleelne ja võib olla isegi Soome praktikaga vastuolus olev kohtupraktika. Kuivõrd Eesti ja Soome ehitusturud on võrdlemisi põimunud, on selguse huvides soovitatav arvestada Soome nägemustega.
Läbitöötatud tüüptingimuste ja olemasoleva praktika abil on pooltel võimalus lepingutingimustest üheselt aru saada kordades suurem ning kindlasti kahaneb ka lepingueelsetele läbirääkimistele kulutatav aeg, kui nii töövõtja kui ka tellija räägivad ühtset keelt.
